Tolleritel tuntakse mitmeid haigusi, millest osa teatakse olevat pärilikud ja osa arvatakse olevat pärilikud. Enamik haigustest esinevad ka teistel retriiveri tõugudel ehk toller ei ole teistest retriiveritest haigem, kuid ka mitte tervem. Aretuses tuleb eriti pöörata tähelepanu pärilikele/pärilikeks arvatavatele haigustele ja nende vältimisele.
Nii ongi esmatähtis teha koerale uuringud (düsplaasia- ja küünarliigese ning silmapõhjauuring), isegi siis, kui koera ei plaanita aretuses kasutada. Peale selle on väga tähtis rääkida avatult koera võimalikest haigustest nii kasvatajale kui ka ühingu aretustoimkonnale. Avatult suheldes võime mõjutada aretamist ning edendada tervete tollerite sündimist.
Luustikuhaigused
Puusadüsplaasia (HD) ehk puusaliigese kasvuhäire esineb tolleritel mõningal määral. HD pärandub polügeenselt ehk seda mõjutab mitu erinevat geeni. Puusadüsplaasia vastu võideldakse koerte puusadele röntgenuuringuid tehes ja selle alusel aretusse tervete tulemustega koeri valides. Uuringute kohaselt pärandab halbade puusadega koer keskmisest rohkem halbu puusi kui heade puusadega koer. Kergema düsplaasiaastmega koeral ei pruugi olla sümptomeid. Raskem düsplaasia koos osteoartroosiga võib põhjustada vanemas eas probleeme. Tasub meeles pidada, et pärilikkuse osalus puusadüsplaasias on u 30%. Puusade arengut mõjutab suuresti ka koera esimeste elunädalate toitumine, kutsikate liikumine ning muud keskkonna tegurid.
Puusadüsplaasia klassifitseerub:
A – düsplaasiast vaba
B – piirijuhtum, aga loetakse siiski terveks
C – kerge düsplaasia
D – keskmine düsplaasia
E – raske düsplaasia
Küünarliigesedüsplaasia (OD) on nagu puusaliigesedüsplaasia liigese kasvuhäire (osteokondroos), mida mõjutavad mitmed tegurid, nagu pärilikkus, toitumine ja koormus. Aretuses kasutatavate koerte küünarliigesed tuleb küünarliigesedüsplaasia välistamiseks teha röntgenuuring. Ka teiste koerte (mitte üksnes aretuskoerte) küünarliigeste uuringu tegemine on soovitatav. Praeguse seisuga on küünarliigesedüsplaasia esinemine tolleritel üsna vähene ja selle levikut üritatakse piirata, kasutades aretuses võimalikult tervete küünarliigestega koeri. Düsplaasiauuring tehakse röntgenuuringuga ja koer peab uuringu hetkel olema vähemalt 12 kuu vanune.
Küünarliigesedüsplaasia klassifitseerub:
0 – normaalsed küünarliigesed
1 – kerged muutused
2 – keskmised muutused
3 – tugevad muutused
Pärilikud silmahaigused
PRA (Progressive Retinal Artrophy) ehk arenev silma võrkkesta kõhetumine (kokkukuivamine). PRA esineb ikka veel pea kõigis tolleri liinides ehk haigeid koeri ja haiguse kandjaid leidub pea iga tolleri sugupuus. PRA pärandub retsessiivselt ühe autosomaalse geeni vahendusel, mis tähendab, et haigestumiseks peab koer saama geeni mõlemalt vanemalt. Haige koera kõik järeltulijad pärandavad haiget geeni, kuigi nad ei pruugi ise haigestuda.
PRA on haigus, mis põhjustab mõlema silma võrkkesta kõhetumist, mis lõppeb koera pimedaks jäämisega. Esimesteks sümptomiteks on koera hämärapimedus ja nägemisala kitsenemine — koer näeb vaid enda ette. Sümptomite ilmnemisvanus ja haiguse süvenemine on väga muutuvad. Tavaliselt tuvastatakse PRA 5—7- aastastel tolleritel, kuid haigus võib avalduda ka varem. Koera nägemisvõime hakkab nii või teisiti nõrgenema 5—10-aastaselt.
PRA-staatuse selgitamiseks on olemas geenitest, mille abil on võimalik välja selgitada, kas koer on PRA suhtes puhas ehk terve (A – ei esine vigast geeni), PRA-kandja (B – üks vigane geen) või PRA-haige (C – kaks vigast geeni). Sobivate aretusvalikutega hoitakse ära haigete koerte sündimine ja pikemas perspektiivis vähendatakse ka haigust kandvate koerte määra tolleri tõus. Seepärast on testi tegemine soovitatav kõigile aretuskoertele.
CEA – collie silmaanomaalia (collie eye anomaly) ehk skleera õhenemise sündroom. Tegemist on retsessiivselt päranduva haigusega. See tähendab, et koer peab haigestumiseks saama vigase geeni mõlemalt vanemalt. CEA esineb üldiselt mõlemas silmas, kuid muutused võivad olla kummaski silmas erinevad. CEA põhjuseks on silma embrüonaalse arengu ajal embrüonaallõhe osaline sulgumatus.
CEA-d saab diagnoosida silmapõhjauuringuga. CEA diagnoosimiseks silmapõhjauuringuga peaks koera silmi uurima juba kutsikana, 6—10-nädalasena, kuna hiljem võib pigment CEA peita. Koera silmade olukord on kindlalt teada vaid siis, kui silmi on uuritud nii kutsikana kui ka täiskasvanuna. Haigus on kaasasündinud ja ei progresseeru.
CEA jaguneb vastavalt raskusastmele kolmeks:
1. CRD ehk CH on kergeim ja levinuim vorm ning tähendab soonkesta vaegmoodustumist. Soonkesta veresooned on puudulikult arenenud.
2. Koloboom kujutab defekti (skleera väljapoole kummumist) nägemisnärvi diskuse kõrval või sees. Väga suur koloboom mõjutab tõenäoliselt ka nägemist.
3. Ablatio retinae on CEA tõsiseim vorm. See tähendab retina osalist või täielikku irdumist. Ablatsiooniga silmast on koer pime.
RD (Retinal Dysplasia) põhjustab silma võrkkesta eraldumise soonkestast. Tegemist on kaasasündinud veaga. Täiskasvanud koertel esinev geograafiline ja multifokaalne RD ei mõjuta koera nägemist. Probleemsem on väikestel kutsikatel esinev täielik (total) RD, mistõttu kutsikad sünnivad pimedatena. RD pärandumismehhanism on ebaselge, mistõttu ei tohiks aretuses kokku panna kahte RD diagnoosiga koera. RD pärandub retsessiivselt.
HC ehk hallkae (katarakt) tähendab silma läätse tuhmumist. HC võib olla pärilik haigus, aga ka näiteks diabeet või põletikud võivad hallkae tekke põhjustada. Et hallkaed saaks pidada pärilikuks, peaks see esinema mõlemas silmas, tõule omases kohas, läätses. Enamasti on see vanusega lisanduv või tugevnev. Hallkae pärilikkuse mehhanism on veel teadmata. Tolleritel on diagnoositud mõned hallkae juhtumid.
On tähtis meeles pidada, et kuigi eespool mainitud PRA-test on levinud, ei saa sellega määrata RD-d ja HC-d, seega on silmapõhjauuringud jätkuvalt vajalikud!
Üldisemad autoimmuunsushaigused
Autoimmuunsushaiguste all peetakse silmas haigusi, kus keha enda kaitsesüsteem hakkab ekslikult ründama oma enda organeid. Nende haiguste pärilikkus on veel segane, kuid ilmselt vastuvõtlikkus või kalduvus nendele haigustele on pärilik. Arvatakse, et tolleritel on mingi immuunsuslik nõrkus, mis võib põhjustada haiguse puhkemise. Ilmselt on haiguse avaldumisel oma osa ka keskkonna-faktoritel. Seepärast võivad mõningad stressiolukorrad haiguse valla päästa. Haigusvabasid liine ei ole. Haigestunud koerad on üldiselt noored, pea kõik teadaolevad juhtumid on esinenud enne teist eluaastat.
A/M (artriit/meningiit) ehk aju- või liigesepõletik, sümptomiteks on kõrge palavik, jäigad liigesed, kaelajäikus ja söömis- ning joomisraskused. Haigus esineb üldiselt 6—9 kuu vanusel kutsikal. Sümptomid erinevad individuaalselt. Sageli on teineteisest raske eristada bakteri poolt põhjustatud või autoimmuunset ajukelmepõletikku. Haigus diagnoositakse seljaüdivedeliku proovist. Ravina kasutatakse kortisooni: algselt suurte annustena, tasapisi kogust vähendades. Sümptomid võivad ravi lõpetamisel tagasi tulla. Aretuses ei või A/M-i haigestunud koera kasutada, isegi siis, kui sümptomid ravi tulemusel kaovad.
Addisoni tõbi (hüpokortisolism) ehk neerupealiste puudulikkus, mille tõttu organitele vajaliku energiakasutuse seisukohast eluks vajaliku glükoosi ainevahetus on häiritud. Sümptomiteks on väsimus, palavik või alajahtumine, söögiisu kadumine ja oksendamine ning kõhulahtisus. Haiguse sümptomid on ebaspetsiifilised ja nende tugevus erineb individuaalselt. Haigus diagnoositakse vereprooviga. Enamikul juhtudel võib koer ravimite abiga elada täiesti täisväärtuslikku elu.
Hüpotüroidism ehk kilpnäärme puudulikkus, sümptomiteks on koera kiire väsimine, nahamuutused ja elutu ning kuiv karv. Peale selle võib haigus põhjustada emasel koeral jooksuaja ärajäämist, naha kuivumist, karva väljalangemist ja kaalu tõusu. Haiguse tõsisemad nähud on viljatuks jäämine, nurisünnitused, väiksed ja pehmed munandid ning lihaste nõrgenemine ja immuunsusvõime alanemine. Haigus ilmneb üldiselt keskealistel koertel, kui kilpnäärme töö aeglustub. Haigus diagnoositakse vereanlüüsiga. Koera saab aidata ravimitega.
Autoimmuunne hemolüütiline aneemia (AIHA) (tuntud ka kui immuunvahendatud hemolüütiline aneemia IMHA) on olukord, kus koera enda organism hävitab punaliblesid. Sümptomiteks on tahtmatus, väsimus ja heledad igemed. Peale selle võib esineda sinikaid ja oksendamist. Esineb sagedamini noortel täiskasvanud koertel. Koera ravitakse kortisooniga.
SLE:n (Systemic Lupus Erythematosis), sümptomid meenutavad suures osas teisi autoimmuunsushaigusi. Haigust on raske diagnoosida ja sageli määratakse see teiste haiguste välistamisega. Diagnoositakse vere- ja uriinianalüüsidega. SLE-d ravitakse sageli antibiootikumide ja kortisooniga. SLE-d põdev koer võib jääda rohtusid kasutama elu lõpuni.