Tollerist

Tõu päritolu309721_308949939134257_1064883791_n

Nova Scotia retriiver pärineb 1860. aastatest Kanadast, Nova Scotia poolsaarelt. Sealsed jahimehed panid tähele, kuidas rebased linde jahtisid, peibutades need lähikaugusele. Peibutamine põhineb osalt rebase sööstval rannal liikumisel ja osalt ka rebase välimusel — punane värv ning kohev lehviv saba. Jahimehed saavutasid rebasesarnast koera aretades uue, Nova Scotia retriiveri tõu, milles ühinevad väike suurus, sitkus, mängulisus ja tarkus. Tõu eriline omadus on jäänud tõu ingliskeelsesse nimetusse Nova Scotia Duck Toling Retriever („to toll’ tähendab peibutamist). Tõug sai ametliku tunnustuse alles u 65 aastat tagasi. Tõu esimesed esindajad registreeriti Kanadas 1945. aastal ja FCI heakskiidu sai tõug 1982. aastal. Põhjamaadesse tulid esimesed tollerid 1982. a Taani, 1984. a Rootsi, 1985. a Soome ja 1986. a Norrasse. Eestisse tuli esimene toller 2006. aastal. Toller on iseloomult rõõmsameelne, elav, energiline ja toimekas. Tänu peibutusomadustele teeb toller sageli vabalt olles sööstvaid liikumisi, välkkiireid pööramisi ja hüppab kergelt kivilt kivile rõõmus naeratus näol, tuletades meile sedasi meelde oma algupärast kasutuseesmärki. Tolleril on lõputu tegutsemisvajadus ja ta üritab meelitada omanikku koos mängimisest innustuma. Tolleri iseloomus leidub aimatav annus isepäisust ja ka õrnust. Toller suhtub kõikidesse inimestesse heatahtlikult. Siiski on oma karja inimesed täiskasvanud koerale need kõige tähtsamad ja võõrad inimesed võivad olla tolleri jaoks täiesti tühised.

Välimus ja iseloom
Nova Scotia retriiver on retriiveri tõugudest väikseim. Ta on tugev, kompaktne, tasakaalukas ja lihaseline koer, kellel on keskmise tugevusega luustik. Täiskasvanud isase koera turjakõrgus on 48—51 cm ja emasel koeral 45—48 cm. Toller peab olema aimatavuse võrra kõrgusest pikem.  Väledus ja väike suurus on sellele sitkele jahikoerale vajalikud. Kuna toller on aretatud saaki ära tooma külmast veest, vajab ta vetthülgavat, kahekordset ja keskmise pikkusega karva. Aluskarv peab olema pehme ja tihe. Karva värv on oranž või punakas. Soovitatavad on valged käpad, otsmik ja valged märgid rinnal ning valge sabaots. Nova Scotia retriiver on eriti reibas, ergas, otsustusvõimeline ja vilgas. Töötades meenutab ta rebast, sööstes on pea seljajoone kõrgusel ja rohke rippuva karvaga saba pidevas liikumises. Toller on iseloomult samaaegselt õrn ja  isepäine ning tema kasvatamine  nõuab otsusekindlust ja selgeid piire. Oma energilisuse ja kerge domineerivuse tõttu ei sobi toller lihtsalt seltsikoeraks. Kui koeral ei lasta regulaarselt, omaniku poolt valitud tegevusega ülearust energiat välja lasta, siis võib ta suunata oma energia soovimatusse tegevusse. Koolitamisel peab alati arvestama tolleri õrna poolega. Hea suhte loomine nõuabki oskuslikku distsipliini ja helluse tasakaalu. Toller peab suhtuma kõikidesse inimestesse heatahtlikult. Siiski on oma karja inimesed täiskasvanud koerale need kõige tähtsamad ja võõrad inimesed võivad olla tolleri jaoks täiesti tühised. Toller võib olla võõraste suhtes reserveeritud, kuid ta ei tohi mingil juhul olla arg või agressiivne. Toller sobib lastega perre, kui täiskasvanud panevad paika kooselu selged reeglid ja koer püsib karja madalaima liikmena. Temperamentse koerana vajab toller selget karjajuhti. Üks jahiga tegelev rootsi kasvataja on iseloomustanud tollerit eriti tabavalt: „Hakkan õppima midagi nende väga erilisest temperamendist. Toller on väga intensiivne. Ta kuuletub intensiivselt, retriivib intensiivselt, magab intensiivselt ja kogeb kogu maailma intensiivselt. Tolleri meelest on töötamine seda lõbusam, mida mudasem on vesi ja mida viletsam ja risusem on mets. Jalgpalliplatsil ta vaevalt viitsib minna lindu ära tooma.”

Tervis
Tolleritel võib olla ka mitmeid haigusi, millest osa teatakse olevat pärilikud ja osa arvatakse olevat pärilikud. Enamik haigustest esineb ka teistel retriiveri tõugudel ehk toller ei ole teistest retriiveritest haigem, kuid ka mitte tervem. Puusadüsplaasiat esineb tolleritel mõningal määral. Küünarliigese düsplaasia on tolleril haruldasem kui teistel retriiveri tõugudel. Pärilikest silmahaigustest esineb mingil määral RD-d ja HC-d, PRA-sse haigestuvate koerte määr on tänu geenitestile osades maades peaaegu olematu. Tolleritel on ka pärilikeks arvatavaid autoimmuunsushaigusi, nagu A/M (artriit/meningiit ehk liigese- või ajukelmepõletik), addisoni tõbi, hüpotüreoidism (kilpnäärme alatalitlus), SLE (Systemic Lupus Erythematosis, süsteemne erütematoosne lupus) ja lümfodeemia.

Mitmekülgne toller
Nova Scotia retriiver on eriti mitmekülgne ja aktiivne koer, kellega võid harrastada pea mida iganes. Jahipidamisele ning tõu- ja jahikatsetele lisaks sobib toller mitme muu ala harrastuskaaslaseks. Oled sa siis huvitatud sõnakuulelikkuse katsetest, verejälje ajamisest, agilityst, päästekoolitusest või näitustest — toller on sulle alati innukas harrastuskaaslane.